Kahekümne kolmas päev. Lõunalaagri – Piusa

Reede, 1. november 2013. Läbitud teekond 15 km Lõunalaagri lõkkekohast Piusa lõkkekohta.

Postkaardivaated Piusa lähistel

Postkaardivaated Piusa lähistel

Eile õhtul sai siis esimest korda natuke pettust tehtud ja Poogandilt Lõunalaagrisse autoga sõidetud. Ei ole uhke selle üle, aga eriti kurb ka vist mitte. Igasugused rekordid on nvn ammu püstitatud.

Tänane päev oli selline teistmoodi. Alates sellest, et hommikul üllatas Alar meid soolase tatrapudruga, mis oi kui hästi maitses peale kolmenädalast hommikust kondenspiimalaksu. Asusime siis teele ning selgus, et Andre on ka täna igaks juhuks saatemeeskonnas. Kõnnitud sai 15 km, kuid seda vaid 3 tunniga, keskmine kiirus üle 5 km/h. Juhtus see nii, et Alar, pikk mees, läks oma “rahulikus tempos”, ma ei saanud ju ka alla jääda. Oleks ta natuke kiiremini pidanud heaks astuda, oleks ma vist jooksma pidanud. Igal juhul oli tegemist kiire ja efektiivse spordipäevaga, mille üle mul siiralt hea meel oli.

Käigult sai ümber tehtud ka nädalavahetuse matkaplaan, taas. Nimelt otsustasime jääda täna Piusale ja minna homme Make müürile, sest nii juhtub see, et meil avaneb võimalus homme ka reaalselt näha kogu seda kaunist loodust, Piusa jõe ürgorgu ning kõike muud huvitavat, mis tee peale peaks jääma, mitte nagu eile, kus sai uimerdatud Luigel kuni kella kaheni päeval, et siis Mustoja maastikukaitseala pimeduses nautida. Nii. Ja siis ülehomme liigume Make müürilt Kirikumäe metsaonni ja alles esmaspäeva õhtul jõuame sealt Vällamäele – nii et siis kokkuvõttes oleme jälle ühe päeva võrra nihkes oma plaanidega.

Aga tänasest veel.

Audiotunnel

Audiotunnel

Koidula piiripunkti lähedalt läks matkatee Piusa poole mööda vana raudteetammi – seda, mis mõned aastad tagasi korraks üle Venemaa piiri läks, et seal Valga poole pöörata. Kiviklibus kõndimine oli kohati veidi keeruline, kuid üldiselt ikkagi palju ägedam, kui maanteel kõmpimine. Kus tamm rohtu oli kasvanud, sai täitsa mõnusalt astuda.

Kuskil tammi keskel asub selle all suur, endise vabariigi aegne raudteetunnel. See on tõsiselt kapitaalne ehitis, pea kümne meetri kõrgune ning saja meetri pikkune võlvkaar. Asja tegi eriti ägedaks selle tunneli akustika – kui keegi tunneli ühes otsas midagi tasakesi räägib, siis on seda tunneli teise otsa kuulda lausa paremini kui neile, kes rääkija kõrval seisavad. Kui silmad kinni panna, on võimatu aru saada, kuskohas teine räägib – kas tunneli teises otsas või otse selja taga. Väga vinge koht igatahes.

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Männi võtsin kaasikusse pildi tarvis ise kaasa

Kohale jõudsime Piusale kella neljaks. Et puid ei olnud, varusime neid siis metsa alt omale hunniku kokku valges veel. Poisid käisid poes ja hiljem nautisime juba head-paremat kraami, mis nad sealt tõid. Siis aga juhtus selline naljakas asi, et hakkas päise päeva ajal vihma sadama. No okei. Päev oli muidugi juba läbi. Igal juhul leidsime, et no märjaks ka ju ei taha saada ja kolisime telki ära, kuna selle hetkeni, kui “massimatkajad” kohale pidid jõudma, oli julgelt veel neli tundi aega. Mida me sel hetkel aga veel ei teadnud, oli see, mida “massimatk” endast tegelikult kujutab.

Istusime telgis ja maitsesime hansat, kuni keegi telgi uksele koputas ja Hendrikut nõudis. Hendrikut meil ei olnud. Jälgisime siis läbi telgi akna, kuidas võõrad tegutsesid, vihmas telki püstitasid ja mõtlesime isekeskis: “Kes ta on, kes ta on? Mis ta nimi, mis ta amet? Järsku kaugelt sugulane? Astus sisse, nüüd ei saa tast lahti…” Saanud nad siis telgi püsti ja meie alustatud lõkke üles putitanud, ei pidanud uudishimu minus enam vastu ja läksingi uurima, kellega tegu. Selgus, et Edgar ja Linda. Tundusid igati toredad tüübid ja saime päris kiiresti jutule.

Muuhulgas tuli välja, et kui aasta tagasi detsembris Juminda poolsaarel termoperverte sai mängitud ning Mattias oli mõelnud, kas ta meiega liitub või jaa… No ta ei liitunud, sest läks hoopis Kauri ja Edgariga metsa. Vot nii väike on maailm.

Muuhulgas tuli veel välja, et olime massimatkamist VÄGA põhjalikult alahinnanud. Kui mina rääkisin Edgarile, et meid tuleb täna kaheksa tükki veel, arvates, et meie kolm pluss nemad kaks pluss meie kaheksa liitujat saab olema üks rahvarohkemaid matku, kui kunagised Roheliste rattaretked välja arvata, siis ei teadnud ma veel ülejäänud… kolmekümne kolmest (!!!), kes sellel hetkel juba peaaegu kohal olid. Ja nii juhtuski, et meie massimatkast kujunes isand Siku juhtimisel järgmiseks paariks päevaks pea viiekümnepealine jõuk ääretult toredaid loodusesõpru Zombikad à la Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering pluss üks väga vapper matkakuts, a.k.a. Kes Ütles Vorst, ja seda täiesti juhuslikult ja jumalakogemata.

Vudi

Vudi

Ja sellel hetkel ei saanud see õhtu peaaegu et enam toredamaks minna. Ring oli üsna pea kohal. Andrel, kes kunagi ka ise Ringi ridadesse kuulunud, oli ilmselgelt hea meel (ja ma arvan, et see on siinkohal väga tagasihoidlik lähenemine asjale). Minul oli hea meel, sest isegi olin Tartus korduvalt neid Ringi sügismatkade plakateid seina peal näinud ja mõelnud, et peaks vaatama, millega need tüübid tegelevad.

Sotsialiseerusime siis ja aeg lippas omasoodu ning üsna pea oli kohal ka ZT armee (Tere, Külli, Ivan, Andy, Jaanus, Karu, Aleks, Tarmo ja Maris!!). Ja noh, loomulikult sai see õhtu veel toredamaks minna. Pidu kestis kella neljani ja suurt (jälle)nägemisrõõmu jätkus kauemakski. Te ei kujuta ette, KUI tore on näha sellistes kogustes uusi ja vanu sõpru peale seda, kui pole viimased kolm nädalat praktiliselt mitte kedagi näinud.

Etteruttavalt võin öelda, et praegu Vällamäel tagant järele viimase nelja päeva postitusi kirjutades, sest nädalavahetusel oli ilmselgelt palju muud teha, selle asemel, et ninapidi telefonis istuda ja sõrmeosavust harjutada, pean tõdema, et elu on põhimõtteliselt lihtsalt täpselt selline, nagu vaja, ürgvõimas kummaline tee. Õnnelik, ja rohkem polegi vaja.

Aga kerin nüüd paar päeva tagasi ja vaatame, mis veel põnevat noil päevil aset leidis.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 3 kommentaari

Navigeerimine

3 thoughts on “Kahekümne kolmas päev. Lõunalaagri – Piusa

  1. Edgar

    Kui Kristel ei tule sügismatkale, siis tuleb sügismatk Kristeli juurde.

  2. haha, tabavalt öeldud :D

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.