Kuues päev. Siimusti – Kassinurme

Teisipäev, 15. oktoober 2013. Läbitud teekond 20 km Siimusti lõkkekohast Kassinurme linnuseni.

Siimusti laululava

Siimusti laululava

Täna ärkasin vara. Pool kümme on vara, minu jaoks. Kuidagi juhtus nii, et kella ma ei kuulnud ja kui Andrel ükskord üksinda asjatades igav hakkas, nii ta mind üles ajaski. Küsimuse peale, mis ilm väljas on, tuli vastuseks – täiesti tavaline ilm. Teate isegi – pilves ja sompus, päikest ei ole, no vihma ka õnneks eriti mitte. Väga külm ka ei olnud, üleüldse midagi erilist ei olnud. Tavaline Eesti ilm.

Hommikul olime operatiivsemad kui eile ning liikuma saime natuke peale ühtteist. Kõndisime ühe joonega lõunapeatuseni, sealjuures vahetevahel kiirusega pea üle 6 km/h. Lõunatasime ühepaiku ehk täiesti normaalsel lõunaajal. Arvestades seda, et on olnud päevi, kus me sel kellaajal alles stardime, siis võib endaga rahul olla. Peale seda kõndisime taas praktiliselt ühe joonega Kassinurme. Ühesõnaga – oli spordipäev.

Selle üle võib muidugi diskuteerida, millise tempoga matkama peaks. Mulle isiklikult meeldib nii kiirelt kui vähegi jõudu on end edasi lükata, eriti kui enesetunne ning kott seda võimaldab. Andre on vist rohkem sellise rahulikuma matkamise austaja. No tal õnnestus loomi kah näha – hiirt, kitsi ja põtru. Mul jäid nad muidugi suure spordi tõttu märkamata. Aga tõenäoline on, et nägemata oleks nad mul muidu ka jäänud… ma kuidagi suudan tihti selektiivselt selliseid huvitavaid asju mitte näha. Olgu selle tempoga, kuidas on, igal juhul tuleb tõdeda, et omamoodi matkarütm hakkab sisse tulema. Ehk on selles natuke süüdi tõsiasi, et kaasatoodud alkoholivarud juba kaks päeva tagasi otsa lõppesid ning sealtpeale oleme pidanud mustikakisselliga leppima (tehakse ikka häid jooke).

Lõunapausi ilmestasid Härjanurme kalakasvatuse (tehis?)järved ning vahetult enne sinnajõudmist nägime kalamehi, kellest üks näis telefoniteel koduseid asju klaarivat, teine aga ajas oma tavalisi kalameheasju. Saateks kurjad pardid, kes ilmselgelt häiritud olid. Kuid vaade sillalt sealsamas, kus ka Pedja jõgi ületatud sai, oli selline:

Suur Pedja jõe ületamine

Suur Pedja jõe ületamine

Igal juhul oli sport täna asja eest, sest kui kella viie paiku Kassinurme jõudsime (on olnud päevi, kus sel ajal alles lõunapausiga ametis oleme), siis paar hetke hiljem see vihm tuligi. Esimese vihma terviseks tõstsime siis linnuse ees püstkojas oma kissellikruusid. Siin me ka praegu istume ja mõtleme, kas teha pesa väravatorni või sellesse teise, minna magama baarileti peale või linnusetagusesse metsavahi onnikesse.

Naljakas on siin tühjas Kassinurmes istuda, ihuüksi ja vaikuses, taustaks vaid vihmasabin ja langevad lehed. Justkui ootaks ikkagi neid tüüpe mõõkade ja kilpidega, sõjamaalingud näos, tuhatnelja võpsikust välja jooksmas oma valguse-pimeduse asju ajamas. Selgituseks siis mitteasjassesegatuile – igal aastal sügisesel pööripäeval on Kassinurmes larpi seltskonna kogunemine – Põhjala Pööripäev. Aga sellest ma siinkohal rohkem ei räägi, mainin ainult seda, et sel korral oli tollest ettevõtmisest küll kuhjaga kasu. Nimelt sai kuu aega varem baarileti alla peidetud kanister joogivett, mis meid siin nüüd kenasti ootas ning me elu mugavalt kergemaks tegi. (Tervitused siinkohal Nelele, kes kanistrit endaga tol korral Tallinnasse kaasa ei tahtnud võtta. Aitäh!)

Kääbikute raudteetunnel

Kääbikute raudteetunnel

Üldiselt on niiske. Isegi ploomid mõistatusliku metsamöga sees olid niisked. Vist jäi eelnevas ka mainimata raudteetunnel jalakäijate jaoks, mis oli küll väga nunnu, kuid disainitud ilmselgelt kääbikutele. Andre suutis end sealt imeväel oma suure seljakotiga isegi läbi pressida (kahtlustan, et tegemist oli salapäraste jõudude sekkumisega), mina leidsin, et ma olen selle ettevõtmise jaoks liiga pikkade vanemate laps ja üleüldse, et mu põlved niipalju ilma hädavajaduseta ei kükku praegu, ronisin üle raudtee ja rõõmustasin end raudteeromantiliste pildijäädvustustega.

Homme tuleb jälle pikem distants ning õhtuks loodame jõuda juba Elistverre, et seal puhkepäev lausa inimesekombel päris majas elektri ja jooksva veega möödanikku saata.

Teile aga meeleolukat teisipäevaõhtut ja kuulmiseni homme. Meie lähme näeme und muistsetest aegadest ja loodame, et keegi öösel linnust vallutada ei soovi.

P.S. Sellist luksust on ikka harva, et lähed matkama ja leiad end vastu (peaaegu) täiskuuööd linnusetornis kerra tõmbumas. Aga peale seda, kui orkipeletusnui padja kõrval oma koha leidis, läks olemine kohe julgemaks ka. Mine sa seda metsaseltskonda tea…

Categories: Lõunarada, Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Navigeerimine

5 thoughts on “Kuues päev. Siimusti – Kassinurme

  1. irv @ orkipeletusnui
    Ja siis veel tundus päris kummaline, et Andre ja tema suur kott mahtusid jalakäijatunnelist läbi, aga Kristel ei mahtunud. See on see rasvaste pannkookide söömine…

    • Tegelikult on nii, Külli, et Kristel oli selleks hetkeks juba piisavalt palju kilomeetreid mõõtnud, et polnud nõus enam vabatahtlikult kükke tegema. Ja kuna ei sunnitud, sai valitud lihtsam lahendus asjale :)

  2. oleks pööripäeval teadnud, oleks sinna Kassinurme ühe Minttu veel ära peitnud :)

  3. Tunnelist ja selle proportsioonidest saab täpse ülevaate siit, mulle pakkus antud objekt tükk aega kaitset lausvihma eest:

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.