1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

 Kahekümne teine päev. Võsu – Altja 14,5 km

Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve 18,9 km

Viieteistkümnes päev. Hiieveski – Noku 21,6 km

Kümnes päev. Kellissaare – Mukri 18,3 km

Üheksas päev. Saeveski – Kellissaare 12,4 km

Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme 27,1 km

Teine päev. Kabli – Laiksaare 24,5 km

Kokku 137,3 km 416 km-st = 33% triibuliste poolt läbitud matkateest, kaardil sinisega tähistatud lõigud
(matemaatiku hing ei anna ikka rahu :D)

Esimene emotsioon, mis mind valdas, kui meie matkablogist matkatee läbimise mõtet lugesin oli, et tahaks ka… aga no kuna ma ei saa töölt kolm nädalat puhkust võtta, siis ei olnud see mõeldav. Pealegi jäi selle ajaperioodi töökohustuste hulka üks välisreis :P ja koolis oli tarvis teha kodutöid, nii et kokkuvõttes võib vist olla rahul, sest linnakohustused said täidetud ja neile olin juba enne matkamiseplaani tekkimist alla jõudnud kirjutada. Aga rahul tuleb olla ka sellega, et kuigi mul seda matkapraktikat jagub juba enam kui kümneks aastaks – esimest korda sai päriselt matkal käidud aastal 2002 (tervitused siinkohal Martinile, Ilole ja Mammule), siis tuleb tunnistada, et sellise efektiivsusega pole ma seda siiamaani teinud: pea kuu aega järejest igal nädalavahetusel, nii kui viimane tööpäev nädala lõpus läbi, metsa :P

Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis meiega nendel päevadel juhtus – selle on Anni & Andre juba kenasti oma postitustes kirja pannud. Aga mõtlesin, et püüan sellest kogemusest ja nendest mõtetest veel midagi kinni püüda, enne kui need juba täiesti unustuste hõlma kaovad.

Kui triibulised oma viimased sammud läbi kõrveraja alguse ehk siis meie jaoks, finišivärava astusid, olin kade… See tunne võis ikka uskumatult tore olla, mis tekib siis, kui sa oled kolm nädalat järjest Eesti sügiseses metsas matkanud (loe: vihma käes ligunenud) ja need müstilised 420 km järjest läbi kõndinud: saavutamine. lõpp. meeskonnavaim. rammestus. võidetud väljakutse. Kõige kadedamaks teebki see, et tahaks ka teada, mis tunne see tegelikult on. Ning jagada seda nende parimate kaaslastega nii, et sa tead, et nad saavad sinust täpselt samamoodi aru ja tunnevad täpselt samamoodi :) Aga mul on nende pärast hea meel ning mul on hea meel, et sain sellest kõigest osa… ning kui mõtlema hakata, siis kolmandik on ju päris märkimisväärne osa asjast.

Prügikükitamisest… kiirus-, raskus-, täpsus- jne… nali naljaks. Millal iganes ma olen looduses ringi uitama sattunud, ja noh, tahaks uskuda, et ma seal ikka natuke rohkem kui üks keskmine Eesti linnainimene käinud olen, siis alati ju riivab silma, kui on mingi looduskaunis keskkond – sammal, puud, jõgi, misiganes – ja siis selle kõrval vedeleb tühi õllepudel vms… Olen alati mõelnud, et kui järgmine kord tulen, võtan koti kaasa ja korjan selle jama sealt üles. No seekord mõtlesin sama mõtet, kui midagi sellist märkasin ja siis tuli meelde, et mul ju nüüd on lausa terve rull prügikotte seljakotis. Mõeldud-tehtud, ja hakkasingi korjama seda jama üles. Ca 10 km peale tuli terve tavaline kilekotitäis prügi. Suht masendav… Ma ilmselt poleks jõudnud seda metsast välja tassida, kui seda praktikat terve matka kõik need nädalavahetused praktiseerinud oleksin. See konkreetne lõik jäi muidugi enamalt jaolt tee äärde ja päris metsas on seda ikkagi natuke vähem, kuid sellegipoolest. Ja ma ei ole tegelikult üldse selline loodushoiu-fanatt… (kuigi jah, võib-olla siis tegelikult ikkagi olen, aga pole julgenud endale tunnistada :)) Loobusin Massiarus selle spordiala harrastamisest, sest see krdi kükitamine üle 10-kilose seljakotiga on ikka päris raske. Ja kurb, et inimesed üldse ei mõtle, kuhu nad oma asjad viskavad.

Omaette emotsioon minu jaoks oli esmakordne majaehitamisekogemus. Ma pole kunagi eriline telgifänn olnud… ja enamasti on ikka matkatud pigem sügis-talvis-kevadisel hooajal, kui et suvel. Ja enamasti ilma telgita, kuid enamasti on olnud kriitiline hulk härrasmehi, kes varjualuseid vms püstitanud on. Seekord siis pidin ise hakkama saama – ja tuleb tunnistada, et see kaitseliidu telkmantel on üks väga prakiline matkavarustuse item – keebi eest, maja eest, katuse eest, vihmavarju eest. Nagu parasjagu vaja. Stiilinäiteid:

 

Esimesel pildil pehme asemega infoküllane maja lisakatusega. Teisel moodne kahekorruseline ehitis restoraniga ülemisel korrusel. Kui hommikul magamistoa katusel priimusega kohvi keetma hakati, hakkas millegipärast jube kiire magamiskotist väljaronimisega – suurest hirmust keevat vett kraevahele saada, kui see parajasti keema on läinud, kannu tilast üle ääre ajab ning laudade vahelt alumisele korrusele tilkuma hakkab :D

Kõige suurem emotsioon on ikka muidugi see matkamise ja looduses olemise emotsioon. Kui matka lõpus kuulsin, et kogu matkatee originaal-idee autor olevat Lagle Parek ja idee sisu hõlmavat veel matkatee ühendumist Santiago de Compostela radadega, seletus asi kuidagi väga selgesti ära. Olgugi, et ma ei seosta end otseselt ühegi konventsionaalse religiooniga – pigem olen alati mõelnud, et minu religioon on loodus, kui üldse midagi – siis meeldib mulle teoorias rännaku kontseptsioon, mida ka palverännak ju iseenesest on. Mida üks matk ka ilmselgelt on. Algus – teelolek – lõpp. Palju mõtteid, kogemus, natuke targemaks saamine. Meelerahu :) …mida tänapäeval nii palju taga aetakse ja mille eest hiigelsummasid välja käiakse. Novot. Aga metsas võib, vähemalt Eestis, jumalatasuta käia. Eneseületus ja väike füüsiline pingutus on see ikka enamasti. Ja kui sa ikka kolm nädalat jäjest oled mõelnud põhiliselt sellele, kuidas kohale jõuda, omale süüa teha või kust kuivi puid leida, et tuld teha ja riideid kuivatada, sekka imetlenud neid vikerkaari ja väheseid tähti taevas või hääli pimedas metsas, igapäevased linnaprobleemid vajunud suhteliselt unustustehõlma, siis noh, ütleme ausalt – puhkus missugune – ning kvaliteetmõtteid ehk ka vähe enam. Ja kui seda kõike saab veel teha koos inimestega, kes põhijoontes samu asju hindavad, mida sa ise, siis on elu ju ilus. Ja siinkohal ei ole see üldse tühi sõnakõlks :)

Mukri raba päikeseloojangu eel viimasel septembriõhtul

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , , , , | 5 kommentaari

Navigeerimine

5 thoughts on “1/3 ehk pühapäevamatkaja vaatevinklist

  1. Iwan

    tore muljetamine, Kristel, meeldiv oli lugeda!

  2. lollakasmarni

    Tõesti väga mõnus lugemine. Ma hakkasin isegi natuke metsa igatsema :)

  3. tahtsin just öelda, et ilusti kirjutatud, tekkis palju mõnusaid mõtteid

  4. Andre

    Aitäh, Kristel. Ma tahtsin just postitada artikli, stiilis “jagage oma muljeid, kõik kes te meiega matkateel käisite” kuid sa jõudsid ette ja hea ongi, et jõudsid. Nii näeb see palju parem välja.

    Aga prügikükitamisest veel – olen ka ise seda harrastanud ja ka kunagi üsna ohtralt aga nüüd teen seda ainult väikse kotiga või üldse ilma, Kristel selgitas oma kirjutises vast ka piisavalt hästi miks :)
    Kuid üks väga tore juhtum tuli sellega seoses meelde – tegin umbes aasta tagasi loodusretke mingile seltskonnale sealsamas Kõrvemaal – Paukjärvel ja Jussi järvede ääres ning Jussi lagendikul. Vist sellised kontoriinimesed mingist IT firmast. Aga toredad tegelased olid.
    Igatahes mingil suvalisel hetkel kõndides korjasin raja äärde vistatud prügi oma kotti ja taskutesse. Enne olime küll pisut rääkinud loodusest ja ka keskkonnahoiust aga ma ei arvanud, et see kuidagi kellelegi mõju avaldab.

    Kuid mõne aja pärast avastasin, et pea kõik olid minu eeskuju järgima hakanud – kes korjas tühje pudeleid, kes kommipabereid, kes niisama muud sodi – kui me alguspunkti Kaksiksilla parklas tagasi jõudsime oli igaühel lausa suur kilekotitäis üleskorjatud prügi kaasas. Arvestades, et inimesi oli ligi paarikümne kanti oli seda päris arvestatav kogus. Veelgi enam – keegi ei sundinud neid prügi korjama vaid nad järgisid mu eeskuju täiesti vabatahtlikult. Pagana hea tunne oli :). Nagu hiljem selgus oli hea tunne ka minu matkalistel, kuna see kant oli neile selle matkaga väga hinge läinud ning nad olid rõõmsad, et said selle kauni koha heaks midagi ära teha.
    Selline lugu siis prügikükitamisest. Kristeli sarnaseid tegelasi võiks rohkem olla :)

  5. Pingback: Matkavarustuse komplekteerimine | Travel Blog

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: