Viimane, kahekümne teine päev. Võsu – Altja

12. oktoober. Läbitud distants 14,5 kilomeetrit.

Oandu tee

Täna oligi siis see kõige viimasem päev. Teadsime küll, et see kunagi kätte jõuab, kuid uskuda on seda ikka raske.
Nagu mainitud, siis me oleme veetnud metsas 22 päeva ja 21 ööd. Läbi oleme me järjest käinud 416 kilomeetrit. Oma teel läbisime kuut Eesti maakonda – Pärnumaad, Viljandimaad, Rapalmaad, Harjumaad, Järvamaad ja Lääne-Virumaad.

Kuid miks Altja? Matkatee peaks lõppema ju Oandul?
Ametlikult lõpebki, kuid kuna matkatee nimi on “piirist piirini” siis otsustasime ikka piirini (Eesti maismaapiirini siis) välja jõuda ning lähim koht Oandule, mis asub mererannas ja kuhu pääseb mööda ilusaid metsaradu, ongi Altja rand.

Kuid nüanssidest jõuame kirjutada ka hiljem, pöördugem tagasi möödunud päeva juurde.

Kuna eilset, viimast tõelist matkaõhtut sai veidi pikemalt veedetud, siis venis ka hommik ka pikemaks kui ehk oleks võinud, nagu paaril viimasel päeval tavakski saanud. Samas, tuleb tunnistada, et ega me väga ei sundinudki end tubliks. Oleme ju ometi juba kolm nädalat metsas olnud.
Hommik tervitas meid sinitaeva killukestega, mis oli eilse vihma- ja rahepeo järel igati julgustav vaatepilt. Mina ja Annemarie ärkasime üles mõnevõrra varem kui teised ning saime rahus oma viimast matkahommikut nautida.

Mul oli see jalg öö jooksul nii valusaks läinud, et telgist, üle platsi laua juurde komberdamine oli selline põhjalik ja pingutust nõudev ettevõtmine. Kuid pärast kerget soojendust ja valuvaigisteid sai jalg siiski enam-vähem korda.

Paša!

Mõne aja pärast olid juba kõik üleval ning imestasid ilusa ilma üle; veel ööselgi, kui meeile öösel juba telkides olime, tuli veel üks korralik rahehoog. Ka jõgi oli püsinud oma sängis, ehkki selle veetase oli öö jooksul pisut veelgi tõusnud.
Hommikusöök oli meie mõistes eriline – sõime ära ülejäänud õhtusöögi; vist kolmas kord meie matkal kui me ei söönud hommikusöögiks putru. Hommikusöök oli imehea; ausaltöeldes ei tahagi nüüd putru mingi paar kuud näha ka. Vaid õhtul liitunud pidid endale siiski ühe pudru tegema, kuna ülejääke neile lihtsalt ei jätkunud, lisaks oli see kraam osadele ka pisut vürtsine :)

Teele asusime taaskord pealelõunal. Raja algus on Lahemaale omaselt kaunis, kitsukene metsa rada läbi tihedate metsatukkade, künklik männipalu ning tihedad, niisked kuuselaaned. Mets jätkus kuni Oanduni. Liikumistempo polnud meil võrreldes eilsega kuigivõrd paranenud kuid ega meil enam kuhugi kiiret ka polnud, ilmataatki heitis meile täna armu.

Lõuna tegime ca 4 km enne Oandut, lihtsalt suvalises kohas keset metsateed. Kui mõni mootoriga liikumisvahend oleks emmalt-kummalt poolt meie poole tuldnud oleks hämmingut kuhjaga jagund igale poole. Õnneks seda muidugi ei juhtunud kuna liiklus on sel teel üliharv ning ega igaüks seal vist sõita tohigi.

Viimane lõunasöök Oandu teel

Lõunasöögi ajal (tegelikult mitmedki korrad enne ja pärastki) külastas meid Ivani alter ego Paša. Paša on inimesetaoline olend, kellel küll puuduvad mitmed inimesele omased tunnused – näiteks pole tal nina, silmi ega suud, toitu absorbeerib ta ümbritsevast keskkonnast läbi keha katva membraani. Lisaks sellele pole tal korralikku närvisüsteemi, kuidas ta kehaline entiteet füsioloogiliselt funktsioneerib ongi mulle pisut selgusetu. Mulle tundub, et Paša on natuke midagi amööbilaadset, ainult selline suurem ja pisut konkreetsema kujuga. Kuna aga ta ilmub ja kaob üsna juhuslikult, siis võibolla ei suuda ta oma inimesesarnast kuju kuigi kaua säilitada ning vajub vahetevahel lihtsalt mingiks klimbiks laiali. Äkki Ivan teab ta hingeelu paremini ja osakb seda seletada.
Paša tahtis lõunasöögi ajal juua (nagu inimesed) ning ta jõigi, mis oli tema jaoks suur läbimurre, ta oli ka ise selle üle väga rõõmus. Olgugi, et tal ei ole seda vaja, siis üritab ta seltskonda sulandumise mõttes ikka inimeste käitumismalle üle võtta.
Ka kõikide tüdrukute musitamine näis Paša kinnisideeks olevat kuid keegi pealr Külli ei soostunud musitatud saama. Tuleb tunnistada, et alguses tundus Paša meile pisut imelik (noh, ta ju ongi päris teistsugune) kuid hiljem sai temast meie sõber. Nüüd on ta alati meie juures teretulnud.

Rikkalik (seda sõna otseses mõttes, kõik tahtsid oma toiduülejääkidest lahti saada) lõunasöök söödud, suundusime edasi. Veidi enne Oandut pöördus matkatee metsa vahele, kitsukesele jalgrajale, mille algusest kõige ees kõndivad Külli ja Tarmo hooga juba mööda kihutanud olid.

Jalgraja lõpul külastas meid taas Paša, kellega koos tegime ka fotosessiooni. Suuremõõduline fotosessioon toimus ka 1. (või siis 369.) kilomeetriposti juures. ning siis – edasi, võiduka lõpu poole! Kõrve raja lõpuvärav hakkas eemalt juba paistma… Meeleolu:

OK, võibolla mitte nii võimas kui olümpiapjedestaalil, kuid tunne Väravas seistes oli küll ülev ja uhke, kuigi see polnud veel ei meie matka ega isegi mitte matkatee lõpp. Ja Ivan/Paša sai kaameraid nii täis riputatud nagu ultrafanaatiline paparazzi, kõiki neid aparaate ta ka klõpsis.

RMK matkatee vaimukas lõpusprint mõned meetrit enne Oandu looduskeskust. Triibulises põhiseltskond. Foto: Ivan

Umbes poole kilomeetri kaugusel Kõrve raja algus-/lõpuväravast asub Oandu looduskeskus, mille hoovil asub ka RMK matkatee ametlik algus- või lõpp-punkt. Sinna me ka suundusime. Kahjuks oli aeg juba veidi hilisevõitu ning looduskeskuses polnud enam kedagi kohal. Igatahes tegime looduka hoovis olevas lehtlas väikese pausi, jõime ära just selle sündmuse puhuks säilitatud ja kaasaskantud õlle, ütlesime paar tarka ning ilusat sõna, vaatasime päikeseloojangut ning alustasime oma viimast teelõiku sel matkal – marssi mere äärde – Eesti põhjapoolse piirini.

Oandult läksime siis edasi mööda Oandu koprarada ning Altja matkaradu mere poole. Ah jaa, Oandult on mereni ca 4 kilomeetrit (seda mitte mööda kõige otsemat teed muidugi, vaid mööda matkaradu). Väljas oli juba üsna hämar ning metsa all oli lausa päris pime. Kuid meeleolu oli väga pidulik ning ega keegi enam neid lõpukilomeetreid ning pimedat metsa eriti tõsiselt ei võtnudki.

Ühel hetkel hakkas puude vahelt paistma valgus, kui oleks seal lage väli – meri otse ees! Veel mõned sammud, ning olimegi kohal mere ääres, mis on ka meie matka lõpp. Siinkohal loe eelmist postitust.

Lõpujoovastus Altja rannal

Matk on ametlikult lõppenud.

Läksime siis mööda randa Altja kõrtsi juurde parklasse, kus meid juba ootasid ees Tiit ja Andrei. Veider on see, et ehkki, meile väideti, et Altja kõrts on tänaseks õhtuks täis broneeritud, näis see olevat hoopistükkis suletud. Ah, eks ise teavad. Igatahes meie laadisime oma asjad autodele ning sõitsime hoopis Viitnale, kus meid ootasid ees veel mõned sõbrad, Viitna kõrts ning lõpupidu!

Kuigi matk on ametlikult läbi ei ole see meie viimane postitus; vaja on teha veel kokkuvõtted ja muud muljetamised. Jälgige meid ning jagage ka oma muljeid siia blogisse!

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , , , | 3 kommentaari

Navigeerimine

3 thoughts on “Viimane, kahekümne teine päev. Võsu – Altja

  1. Martin

    See jätab täpselt sihukse mulje, nagu oleks karu teid raja alguses ootamatult ära söönud.

    • Andre

      Irw :)
      Postitus jäi pooleli, kodus kirjutasime alles järgmisel päeval (tänasel siis) valmis.

  2. Andre

    Kuna me Altjale ei suutnud valges jõuda, siis tahaksin siia lihtsalt meeleolu täiendamiseks lisada mõne pildi paari aasta tagusest matkast, mis lõppes täpselt samas kohas: Valgus matkatee lõpus ning matka lõpp.

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.