Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

7. oktoober. Läbitud teekond 22,5 kilomeetrit.

Tänane päev oli taas väga seikluslik, seda eriti meie hilisõhtune sumpamine kuid sellest kõigest allpool :)

Täna ööbisime Nikerjärvel, küll siiski mitte lõkkekohas vaid meie sõbra Jana juures, kes elab põhimõtteliselt sealsamas kõrval. Saime üle pika aja pesta ja soojas magada =) Ning pilte üles laadida ning igasuguseid akusid ka. Ma sain ka enda lõhkikulunud püksid uute ja tervete vastu vahetada. Aitäh, Jana!

Eile õhtul liitus meiega taas ka Kaidi.

Hommikul ilmnes et ilm on külmema poole pöördunud, maapinnal oli lausa öökülma olnud. See aga on tore muutus, sest nii kuluvad viimaks ometi marjaks ära kaasa veetud soojad riided. Ja ehk tuleb nüüd vihmagi vähem. Ning põdrakärbseid ja puuke.

Martin ja Liis

Me olime juba enne matka siia Jana juurde ette saatnud veidi varustust, peaasjalikult söögikraami kuid ka kuivi puhtad riideid ja kütust priimustele. Seega algas meie päev peale hommikusööki suurejooneliste pakkimistalgutega. Mingil hetkel jõudsid Jana maja juurde Martin ja Liis, kes siis ootasid meid õue peal batuudil einestades. Peagi helistas ka Liina, et on nüüd Aegviidu looduskeskuse juures ega näe seal ühtki matkaja moodi inimest. Muide, ka Aegviidu looduskeskus on praegu remondis.

Kraam seljakottidesse pakitud (mis üle pika aja said taaskord väga rasked), hakkasime lõpuks siis Aegviidu poole astuma. Olime jõudnud teha mõned sammud kui Annemariet tabas äkitselt äärmuslikult tugev gravitatsioon ja ta teele kõhuli potsas. Õnneks ei saanud ta siiski eriti viga, mis oli igati hea uudis – olime eelmisel õhtul kuulnud just arstide streigist.

Aegviidus tegime peatuse poes, kus laadisime täis ka Liina, Liisi ja Martini seljakotid. Poest ostsime sellist kergemini riknevat kraami, mida me enne ette ära saata ei olnud saanud.

Seadsime sammud viimaks Aegviidu-Liiapeksi matkarajale. Rajal oli väga hea viidastus ja meile juba vägagi tuttav ja väga vaheldusrikas loodus. Kui keegi otsib endale esimesi matkaelamusi, siis soovitan selleks just sedasama Aegviidu-Liiapeksi rada.

Rajal asjatamine

Ilm oli ka täna meie poolt, igati siivas vahelduv pilvisus, ainult vahetevahel tuli kergemaid vihmasabinaid, mille juurde kuulusid ka vikerkaared. Ning mõnikord sadas ka lihtsalt selgest taevast.

Vahepeal tuli rajal ette paar soisemat lõiku, mille läbimine siiski eriline katsumus polnud, vaid tegi suuremal osal meist lihtsalt jalad märjaks.

Kahjuks ei saanud Martin ja Liis meiega ööseks metsa vahele jääda vaid pidid õhtuks Tallinna jõudma. Seega pärast hilist lõunasööki, mis toimus Koonukõrve silla ja Venemäe poole viiva tee ristil, hakkasid nad Piibe maantee poole astuma. Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile.

Meie, kes me metsa jäime, pakkisime oma seljakotid veelgi raskemateks (nii rasked olid need viimati enne Tillniidut, praegu said need kehvemini pakitud, mistõttu need tundusid veelgi raskemad. Igatahes esmakordselt selle matka jooksul jäid mul puusad valusaks).

Kaidi tassis täna terve päeva truult seljakotis kaasas ka sülearvutit, kuna mõned kiireloomulised tööasjad tahavad tegemist. Meie matk on eriti kõrgtehnoloogiliseks muutunud :)

Tee üle Soodla jõe lammi ja Koonukõrve silla oli mudane ja vesine aga väikese turnimisega täiesti läbitav, isegi enam-vähem kuiva jalaga.

Jussi nõmmedele jõudsime me vahetult peale päikeseloojangut. Vaatepilt oli, nagu ikka, vapustav. Veidi kahju on küll sellest, et pilte häid me tollest maagilisest paigast ei saanud aga arvatatavasti on see koht kõigil niigi päris läbi matkatud ja ära pildistatud nii et millestki olulisest te ehk ilma ei jää.
Kuid loojangujärgselt omandab see nõmm hoopis teise ilme. See muutub kargeks ja sünkjaks ning vägaväga põhjamaiseks, omandades lausa kergelt apokalüptilise ilme. Eriti ulmeline on see hetk kui jõudes nõmme kõrgeimale künkale kogu nõmm täies ulatuses järsku ees avaneb ning jahe tuuleiil kanarbikulõhna ninna toob.

Veidikese aja pärast jõudsime Jussi Linajärve äärde. Tolleks hetkeks oli juba päris pime ning me tegime lambistumispausi ja suundusime järvede taha sügavasse metsa.

See on väga ilus ja põnev lõik, mis kulgeb kord mööda järvedevahelisi voori, kord mööda järvekaldaid. Valges on võimalik imetleda järvi ja nautida käänulist rada, pimedas aga tuleb kogu oma tähelepanu suunata selle kohati väga märjal, libedate laudteelõikude ja paljude puujuurikatega vürtsitatud rajal püsti püsimisele. Laudtee oli paiguti üsna lagunenud ja rajamärgistust oli pimedas liikudes raske märgata. Voortel üles-alla ukerdades tuli leida silmi nii puujuurikatele, kividele kui ka mudastele ja libedatele nõlvadele. Koprad olid teinud kõvasti tööd ning lausa meetrijämedusi haavatüvesid ilusasti risti otse rajale langetanud. Isegi valges oleks neist üle ja alt läbi turnimine paras ettevõtmine olnud, nüüd pimedas ning raske seljakotiga oli see päris ekstreemne üritus.

Jalutades nõlvast üles

Mingil hetkel viis järvekalda äärne tee (Jussi Kõverjärve tagune) kõrgele voorele üles. Pimedas nägi see välja päris kummaline – rada lõppes meie ees lihtsalt kõrge mudase seinaga; mööda seda üles vaadates nägime sellel kasvamas puid, millel oli rajamärgistus. Täiesti sürreaalne. Hämming. Tõenäoliselt tundus pimedas asi pisut hullem kui tegelikult oli kuid voorest üles saamiseks tuli siiski nelivedu sisse lülitada, nii et üles saades olid käed sama mudased kui saapatallad. Libastumine oleks tähendanud mitukümmend meetrit järve kaldale tagasi sõitmist, kas kõhuli või selili. Päris huvitav oli ka see tunne, kui käed ette maha toetades seljakott üle pea ette kukkuma hakkas.
Lõpuks saime ikkagi kõik elu ja tervisega üles, ehhki Annemarie viimased meetrid sõna otseses mõttes üles roomas.

Meie tee jätkus üle juurikate ja mudalompide mööda voori üles ja alla. Tihedas metsas lendas palju väikeseid liblikaid, kes tantsisklesid meie lampide valgusvihkudes ning püüdsid meile ka silma ja suhu lennata. Mõnel neist see ka õnnestus.

Viimaks jõudsime Jussi Suurjärve ning Pikkjärve vahelisele oosile, mis kõrgub järsu ja kõrge künkana nende kahe järve kohal. Suurjärvele ja selle tagusele rabale oli kogunenud tuhandeid (kui mitte kümneid tuhandeid) hanesid ja laglesid, kes ootasid seal hommikut, et üheskoos lõuna poole edasi lennata. Meie lampide valgusvihud kõrgel oosil häirisid neid niivõrd, et nad otsustasid kõik korraga lendu tõusta. See, kuidas see kõik kõlas (sest näha polnud pilkase pimeduse tõttu mitte midagi) oli midagi enneolematut. Alt, järve poolt hakkas kostuma vali mürin ja veepahin; esmajoones kostus nagu oleks tõusmas vali, puid murdev torm või oleks järvest püstloodis kerkimas võimas tsunami. Mürin ja pahin oli nii vali, et me ei kuulnud enam üksteise sõnu ning see jätkus ja jätkus kui üha uued ja uued tiivapaarid vee kohalt lendu tõusid. Hanede kisa ei kostnud enam üksikute krääksatustena ega kaagatamistena vaid sulandus ühtlaseks undamiseks. Meil tekkis igatahes tunne, et kõik hetkel Eestis viibibad haned ja lagled olid kogunenud Jussi Suurjärvele.

Viimane kraaviületus

Hanede kisa jätkus läbi öö kuni hommikuni välja. Jõudsime siis selle kisa saatel Jussi Väinjärve ääres olevate lõkkekohtadeni. Hanede undamise saatel tegime õhtusöögi ohtra jalapeno- ja küüslaugulisandiga ning nautisime seda jahedat kuid kristallselget õhtut. Tõepoolest, taevas oli uskumatult selge ning termomeetrinäit kukkus siin isegi veidi alla 5 plusskraadi. Oktoober hakkab saavutama talle omast ilmet ja ilmastikku.
Telgid said ka külmast kangete sõrmedega üles, välja arvatud Liinal, kes tegi endale pesa (kookoni) puudevarjualuse alla.

Aeg on hiline, levi halb, nii et me lähme vahepeal magama ja püüame hommikul postituse ära saata.

Jussi nõmm. Foto: Külli

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , , , | 11 kommentaari

Navigeerimine

11 thoughts on “Seitsmeteistkümnes päev. Nikerjärve – Jussi

  1. Iwan

    Andre, sind tabas seal hanede kisa saatel mingi tõsine hoog, see oli nüüd blogi kõige pikem postitus.

    Tuleb aga tõdeda, et hoolimata sellest, kui palju on seal Kõrvemaal matkatud, on see üks selline piirkond, kuhu mina tuleks igal ajal uuesti matkama. Teenitult üks populaarsemaid matkapiirkondi.
    Ja veel, kas te häirisite linde niipalju, et nüüd on nad kaotanud aja- ja suunataju ning lendavad kõik sinna Eesti Suvalisse Punkti ja surevad ära?

    • Ajataju nad kaotasid küll ja vist suunataju ka aga see väljendus selles, et nad kõik lendasid seal järve kohal öö läbi ringiratast ja karjusid nii kuis kõri võttis.

  2. Martin

    “Ma loodan, et nad jõudsid õigeks ajaks bussile”

    Hahaa, päris jõudsimegi:) Meil tekkis maanteele jõudes vastupandamatu tahtmine Aegviitu rongi peale hääletada. Viis minutit enne bussi tulekut saimegi peale. Aegviidus aga selgus, et elektriraudtee kodulehel oli viga ja rong läheb tegelikult poolteist tundi hiljem. Et aega viita, matkasime ca 3-3,5 km külmal pimedal ja vihmasel Piibe maanteel suvalise bensiinijaamani ja tagasi.

    Aga see blogipostitus tekitab tõsiselt kadedust. Järgmine kord võtame Liinalt õppust – hangime normaalsed magamiskotid ja kolime vajadusel laua või muu suvalise mööblieseme alla.

    • welcome to the club… ma võin majaehitamisekogemusi jagada :D

    • Väga äge! Saite igatahes pisutki veel lisaks meie metsavahel jalutamisele ka ise matkata ;). Loodan, et pisik jäi külge ja võime teid nii mõnigi kord veel metsade ja rabade vahel kohata (mitte suvalises bensiinijaamas).

      Telgi kohalt – kuna telk on vist üks kallimaid matkavidinaid, siis ei tasu selle hankimisega kiirustada eriti kui seda väga tihti kasutada plaanis pole. Kui just pole paduvihma või tugevat tormi või metsikuid putukahorde saab koormakatete ja telkmantlitega ilusasti hakkama, nagu tüdrukud siin ilusasti ka demonstreerinud on ;) Palju kergem on tassida ka. Soe magamiskott on palju olulisem.

  3. nii ägeee, ma juba varsti tuleeeen (kahjuks Kõrvemaale ei jõua..)

  4. yaanus

    rongidega oli meilgi Aegviidus kerge hämming, nimelt jäi graafikust elektrirong vahele ning Tartu diiselrong jäi 15 min hiljaks, seega saime Aegviidu rongijaamas niisama passida ja kaasa elada kaaskannatajatele, kes sooja saamiseks lausa keksisid perroonil. Eks sügisene külm saabub paljudele liiga järsu üllatusena.

  5. Liina

    Nagu ma Ülemiste perroonilt lugesin teostatakse raudteel rekonstruktsioonitöid ja seetõttu on graafikut muudetud. Minugi rong saabus/väljus sellisel kellaajal, mil ta tavapäraselt ei käi.

    Galeriidesse peaks varsti ka pildid mu inseneritöö meistriteostest üles pandama.
    Kotti pakkides toimus kiire rehnut:
    kahe inimese kuppeltelk, mille pideva pakkimisega nagunii ei viitsiks jännata – ~3kg
    1,7mx2m koormakate+kile+hõbeteip+ebamugavus+igaõhtune insenertöö – <~3kg :D
    Teisalt visualiseerus Jussi ja Paukjärve "kaetud lõkkekoht ja varikatusealune" minu roosa-uduses peakeses Hiiumaa unistuste lõkkekohtade kujul al' http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/hiiumaa-puhkeala/1579

    Jussi nõmmedel ma varem käinud ei olnud, nii et kui Soodla jõest mööda niisket metsateed nõmmede poole astudes puistu kummasliselt läbi paistma hakkas, küsisin Andrelt, mis seal ees on? Tundus nagu oleksime jõudmas kui mitte maailma, siis rannikupanga veerele… ja siis astud puude vahelt välja… ja saad rabatud täielikust avarusest, tõsisest Inglise tüüpi nõmmest, kus kasvab hulk samblike, kanarbik, leesikas ja üksikud kidurad kased (OK, UKs oleks kaskede asemel aeg-ajalt taimede vahelt välja turritavad kivid). Igatahes ühel kaunil päeval kindlasti tagasi :)

  6. Liina

    … ja mul oli plaanitud matkajatele ikka korralik Aegviidusse sissemarss :D
    No tegelikult peesitan Aegviidu looduskeskuse õuel euroaluse peal pilve tagant piiluva päikese käes, ootan matkaliste saabumist ja ühtäkki hakkab mängima puhkpilliorkester…
    Tuli välja, et parasjagu pühapäeva keskpäeval avatakse Aegviidu uhiuut kergliiklusteed – orkestri ja kõnede ja tee testimisega. Suht kohe, kohe oleks marsihelide saatel pidanud saabuma ka matkalised, aga keda polnud, seda polnud… Ma kujutan ette, et oleksite ägeda motivatsiooilaksu saanud :)

    • Aitäh, Liina, et meile orkestri orgunnisid! Ja vabandame, et hiljaks jäime.
      On küll kahju, et me selleks ajaks ei jõudnud. Muidugi me küll teadsime, et see üritus toimub, sest Jana juba rääkis meile sellest.
      Kuid kui see oleks meile üllatusena tulnud (kui me poleks sellest eelnevalt kuulnud) ja just meie kohalejõudmise ajaks oleks orkester pillidele hääled sisse löönud, siis see tunne oleks pehmelt öeldes… võimas olnud ;)

  7. Pingback: RMK matkatee. Kokkuvõte, arvustusi ja muljetamisi « Matkatee piirist piirini

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.