Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve

6. oktoober. Läbitud distants 18,9 kilomeetrit. Oleme kohe-kohe jõudmas Põhja-Kõrvemaale.

Noku lõkkekoht

Magada oli täna öösel väga mõnus. Noku lõkkekoha laavu on väga toekas ja mõnus ning ei lase vett läbi, samuti puudub ka kondensatsiooniprobleem! Igatahes oli soe ja meeldiv, ka magamiskotid kuivasid ära. Öösel tuli küll laamendama mingi hiir, kellega Jaanus sõdima hakkas ja meid sellega vahepeal üles ajas.

Hommik oli hall aga vähemasti kuiv, hoolimata öösel vilksamisi paistnud tähtedest. Mina ja Annemarie ärkasime üles ja panime kohvi tulele, Kristel ja Jaanus põõnasid rahumeeli, hoolimata korduvatest äratusest, edasi. Poole tunnikese pärast ajasid nemadki kargu alla. Hommikusöögi lõpetuseks ning pakkimise alguseks paistsid pilvkattest läbi esimesed päikesekiired ning tekisid ka esimesed sinitaevalaigud. Tõotas siiski tulla kena päev.

Veidi enne keskpäeva saime viimaks liikuma; ilm oli selleks ajaks juba päris kena. Esimesed paar kilomeetrit metsa vahel olid küll tuttavad kuid ikkagi huvitavad – erinevad metsatüübid vaheldusid kiiremini kui jälgida jõudsime. Lodumets, laanemets, palumets jne. Eks õpperajal me ju olimegi :)

Taevas oli juba päris selge (üksikute sõudvate pilvedega siiski) ning samm reibas, õige pea jõudsime Albu maanteele välja. Eelnevalt, metsateel, oli kenasti näha, et nädalavahetus hakkab saabuma ning Tallinn on päris lähedal – autosid muudkui vooris ja vooris meile vastu. Igatahes, maantee ületatud, saime veidi aega käia kuni äkki tee lõppes – jõgi oli vahel ning loomulikult see, mis puudu oli, oli sild.
Tarvasjõgi on täismõõduline jõgi, laiust tee kohal nii 7-8 meetrit ja sügavust kalda ääres üle vöö, keskel üle pea.

Kuidas probleemi lahendada? Tagasi maanteele minna nagu ei tahaks (maanteed mööda oleks üle saanud), mööda jõe kallast oleksime me sinna ka pool päeva läinud, üsna soine ja tihe võsa oli seal. Jõe ääres kasvas küll ilusaid suuri lepapuid kuid kindlasti poleks nende langetamine seal eriti ilus ega ka seaduslik olnud, lisaks oleks meie väikese matkakirvega suure puu mahatoksimine ka üüratu aja võtnud. Lõpuks, just veidi enne seda, kui me olime valmis alla andma ning maanteele tagasi minema, leidsime me kaldaäärses vees hulpimas pika, laia ning jämeda laua. Pärast väikseid manipulatsioone saime plangu veest kätte ning tarisime selle kitsamasse kohta.

Sillaehitus üle Tarvasjõe

Plangu pikkus oli ca 5-6 meetrit ning kaalu ikka palju-palju, nii et kui me selle üle jõe pillasime siis käis nii vali plaks, et Annemarie, kes tol hetkel veidi eemal oli arvas, et kuskil lasti püssi.

Igatahes pidas laud korralikult vastu ning üle me sellest jõest saime. Pisut võsas ragistamist ning olimegi teisel pool. Veidi kruusateed ning taas pöördusime metsavaheteele, väikesele, soisele ja väga ilusale. Mõnekilomeetrise mudas müttamise järel jõudsime Valgehobusemäele kus tegime väikese tiigi ääres ka päikeselise lõuna.

Peale lõunat vaatasime üle ka läheduses olevad Mägede lõkkekohad ja asusime viimasele pikale sirgele Aegviidu poole. Jaanus ja Kristel hakkasid ilmutama juba väsimuse märke (meie  muidugi ka ;)). Korraks tabas meid vihmasabin mis meid kergelt niisutas kuid ka kohe möödus. Veidral kombel polnud meie kohal taevas enam ühtegi pilve. Mõnitab, kurivaim.

Päike hakkas loojuma, kui me Aegviidu lähistele hakkasime jõudma. Metsad olid ümberringi väga kaunid, kahju oli sellest, et aega veidi vähe on ning päevad nii lühikesed, tegelikult tahaks ju ka veidi rohkem niisama metsas uidata ning mitte olla alati sihtpunkti poole kiirustamas.

Õhk oli läinud juba väga jahedaks, Nikerjärvele jõudes oli see vaid +6 kraadi. Ehk tuleb täna öösel ka esimene selle sügisene öökülm ära.

Jaanus ja Kristel läksid Aegviidust rongile, et Tallinna jõuda, mina ja Anni aga Jana juurde, kes siinsamas Nikerjärve juures elab. Jana juurde oli toodud ka meie varustus ning toit, mis me Tallinnast siia saatsime, lisaks saame end siin ka pesta ning akusid laadida, nii et lähinädalal meil elektriprobleemi kindlasti ei teki. Ning ka uusi pilte sai üles laadida, nendega saab tutvuda siin ja siin.

Ning täna õhtul tuleb ka Kaidi tagasi!

Advertisements
Categories: Matkatee | Sildid: , , , , , , | 7 kommentaari

Navigeerimine

7 thoughts on “Kuueteistkümnes päev. Noku – Nikerjärve

  1. aga 12. on mul täitsa vaba päev, nii et loodan 11. ehk neljapäeva hilisõhtul taas kohal olla :P ja lõpust osa saada. btw kas keegi tegeleb sellega, et inimesed kokku lugeda, kes plaanivad tulla lõpetamisele, või äkki ma peaksin seda tegema …ja organiseerima matkaliste äraveo logistika?

  2. Ma olen ka nüüd levis tagasi. Uskumatu, et nädal läks vahepeal mööda. Ma ei saand arugi. Oli väga raske horseshow mul seekord. 5 tunnised ööd ja mammutpäevad, palju higistamist ja paanikat. Põlved ja pöiad on paistes kolme korruse vahel jooksmisest, aga mul on ju tervelt 2 päeva aega taastuda. Püüan end kurssi viia, mis vahepeal tegite ja liituda teiega jälle umbes kolmapäevast. Uurin logistikat. Lisa-liitujad on oodatud.

  3. yaanus

    Uskumatult tore matkalõik oli, ja veelgi toredamad matkakaaslased. Väga mõnus, kuigi tuleb tunnistada, ma ei ole vist eriti tõsiseltvõetav matkaja, kuna juba teise päeva lõpus mul juba jalad valutasad sellest kõndimisest käimisest, mõtted olid tihti ikka sellel kuidas saaks mullivannis liguneda :) Aga selleks see matkamine hea ongi, et siis oskad hiljem pisematki luksust enam hinnata.
    Matka meeldejäävaimaks osaks kujunes minu jaoks muidugi matkarada üle Tarvasjõe, kaardil ilusti ilus suur rada ja kenast üle selle jõe, tõsi, tee oli tõesti maastikuautole vabalt sõidetav, samuti ka teiselpool jõge, kuid sillast olid alles vaid kaks püstist palgiroigast keset sügavat üsnagi kiirevoolulist jõge. Ilmselge, et keegi seda matkarada selles kohas varem läbinud ei olnud.
    Tänu õnnele ja järjepidevusele leidsime selle eelpool kirjeldatud vees ligunenud pika jämeda ja väga raske lauatüki ja insenertehnilise mõtlemise viljana sai sellest vägagi pädev sild mille testijaks ei osutunud keegi muu kui ikka varumees :)

    • Goooooo varumees!!!
      See sillaehitus oli tegelikult kogu meie matka keerukaim insenertehniline ettevõtmine, meelde jääb see ka mulle kauaks ;)
      Tõenäoliselt oli veetase selles kohas olnud eelnevalt ikka madalam ning seesama laud, mille me jõest välja koukisime oli ennemalt olnudki osa üle jõe viivast purdest, mille sügisene tõusev vesi oli lihtsalt minema viinud.

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.