Kümnes päev. Kellissaare – Mukri

Läbitud 18,3 kilomeetrit.

Hommik algas vihmaga. Selleks ajaks kui me Andrega end telgist väljumiseks valmis olime saanud muutus sadu juba väga tugevaks. Saju tõttu venisid ka hommikused toimingud ja start – keegi ei tahtnud vihma käes esimesena telgist välja tulla.
Alguses oli ilm ilus, aga esimese tunni järel pausi pidades nägime vihma lähenemas. Ja siis sadas lolli järjekindlusega kuni lõunapausini. Vahepeal tugevamalt, siis jälle nõrgemalt, aga siiski üsna katkematult.
Võib vist öelda, et kõik said üsnagi märjaks. Aga üsna ootamatult tuli täpselt lõunapausiks välja soe päike, mille paistel riided peaaegu täiesti kuivaks said.

Sõber koer

Lõunapausi tegime Võidulas kuskil vanade garaažide juures, kus kohalik lahke külamees tuli meid üle kaema ja pärast meile peotäie värskeid kurke tõi, mis tõesti ülihead maitsesid. Aitäh!
Varsti peale kurkidega külameest ilmus ei tea kust üks väike ülienergiline koerake, kes meist oma rõõmuga üle jooksis nagu vikerkaarevärviline kukerpall. Pisike spanjelilaadne kutsu ronis esmalt sülle Kaidile ja siis minule. Koos koeraga ilmus ka üks pisike tüdruk – koera pereliige. Peagi selgus aga, et kutsut vaevab miski tõbi – tema tagajalga lõi kramp. :(
Juba lõunasöögi ajal nägime lähenemas uut ähvardavat vihmapilve ning me suutsime just täpselt uue saju alguseks asjad kokku pakkida ja taas teele asuda.

Vihm oli seekord üsna tagasihoidlik ning paari kilomeetri pärast jäi hoopiski järgi ja õhtupoolik mööduski täiesti päikesepaistes. Ilm sai küll kenaks aga teed olid taas säärased pikad sirged, seega mitte eriti põnevad.
Jõudes Mukri lõkkekohta pidid Ivan, Külli ja Kristel kahjuks Tallinnasse tagasi sõitma ning me jäime taas kolmekesi.
Päikeseloojang üle Mukri raba oli täiesti vapustav. Aga uni tuli kähku ning õige pea kobisimegi telkidesse ära.
Täna saime veel teada, et Eidaperes pole toidupoodi ja veel seda, et märjad lehmad pole eriti põnevad suhtluskaaslased. Päeva uudissõna – tarbijakaitseala. Üks selline võiks asuda näiteks Mukris – Mukri Tarbijakaitseala, kas ei kõla mitte uhkelt?

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Navigeerimine

4 thoughts on “Kümnes päev. Kellissaare – Mukri

  1. Iwan

    Jagan siin ka natuke oma muljeid kahest päevast matakjatega. Peab ütlema, et Andre, Annemarie ja Kaidi on väga julged ja teotahtelised inimesed. Seda teed on raske läbida isegi lõikudena, teades, et pühapäeva õhtul saab autoga koju minna. rääkimata sellest, et läbida kogu tee teadmisega, et pühapäev ei ole miskit muud, kui üks teekonna päev, ja sellele järgneb veel kaks nädalat metsas ja ees ootab kolmekohaline kilomeetrite arv. Tublid olete!

    Matkatee ise ot tore ettevõtmine, ja on ainult kiiduväärt et keegi on selle ideega välja tulnud ja selle teostamisega vaeva näinud. Mitte nii tore on aga see, et Edela-Eestis kulgeb matkatee mööda lõputuid sirgeid, millest siin blogis ka piisavalt juttu on olnud. Pean tunnistama, et olles neid sirgeid käinud kõigest kaks päeva, tundsin ma, et need hakkavad tõesti pähe. Seda väärtuslikumaks muutub iga kurv, sest on lootust, et kurvi taga ei ole mitte järgmine sirge, vaid järgmine kurv (!), ja iga peatus, olgu see matkalõuna või tänane peatuspaik.

    Peatuspaigad on matkateel võtmetähtsusega. Need liiigendavad teekonna üsna loomulikul kombel etappideks ja on omaette vaatamisväärsusteks. Peatuspaiku on seinast seina, kahekorruselistest metsaonnidest lihtsate lõkkekohtadeni. Mõned on hästi uhked ja nii uued, et ei esine veel isegi RMK kodukal, mõned on juba aastatevanad ja tuntud, igaüks oma eripära, eeliste ja puudustega.

    Oma külalisviibimisel matkateel saime kogeda kolme RMK peatuspaika. Saeveski metsaonn – vana ja hea – on tuntud igale matkajale ja pakub ikka ja jälle hubast peavarju koos peaaegu linnalike mugavustega (sisepeldik, mida küll kasutada ei tasu, ahi ja pliit). Kellissaare lõkkekoht on üks nendest ahjuvärsketest pirukatest, mis valmisid vist spetsiaalselt Matkatee avamiseks? Igatahes katusealuse ja puukuuri puit ei ole veel jõudnud natukenegi pruuniks minna; sellegipoolest laua katus juba lekib. Koht ise on muidugi väga ilus, ainult katusealuse oleks vaja veidi äärtest laiemaks ja veekindlamaks muuta.
    Ja siis veel Mukri lõkkekoht, mis tekitas vastuolulisi tundeid. Ühelt poolt äärest paikneb see üsna märja koha peal, mis vihmaste ilmasega muutub (vabandage mu prantsuse keelt) täielikuks pasaauguks, lisaks on see suhteliselt kasutatava (ja loomulikult ideaalselt sirge) tee kõrval, ehk hästi ligipääsetav autoga, mida illustreeris rikkalikult täis kustud peldik. Samas on see koht varustatud päris mugava (ja seekord piisavalt ulatusliku) katusealusega koos seintega, põrand on muda vältimiseks ilusti kaetud kiviga, ja kirssina tordi peal algab siit üks nii vajalikest Matkatee lõikudest, mis kulgeb vahelduseks sirgele kruusateele läbi üliilusa raba, kus on võimalik ronida vaatetorni ja imetleda Raplamaad.

    Kokkuvõttes ei olnud see kogemus minu jaoks matka poole pealt kuidagi eriline. Kuid see-eest pani see mind mõtlema sellele, mis on ees ja mis on juba selja taga neil, kes kõik 370km läbivad, ja ka iseendal, nii matkatee mõttes, kui ka elu kui teekonna mõttes. Need mõtted viisid paratamatult järelduseni, et julgeid asju tuleb ette võtta ja kasvõi läbi valu vähemalt poole peale jõuda, kuna – siin tsiteerin Annit – “homme saab pool tehtud, ja üsna suure tõenäosusega pean ma homme ka vastu, ning siis on juba lihtne jätkata, sest et mis sellest ikka, ainult pool on ju jäänud!”

    Illustreerimaks Matkatee kogemust tsiteerin veel Andret:

    “Ma olen siin ajataju täiesti ära kaotanud. See, et täna on reede, tuli mulle üllatusena.”

    …ja Küllit:

    “Ma ei viitsinud seda sirget teed isegi autoga sõita, ma ei kujuta ette, mis tunne on siin jälgsi kõndida.”

    —————
    Head matka.

    • Andre

      Mõne on need pikad sirged teed päris filosoofiliseks muutnud. ;) Aitäh, Ivan, innustava jutu ja toreda muljetamise eest!

  2. kohalik.

    Eidaperes pood täitsa olemas. Avatud E-R 9-17; L 10-14

    • Andre

      Seda on väga hea teada! Oleks see teine kohalik tegelane, kelle käest me poe kohta küsisime ka nii asjalik olnud :p
      Aga jah, poodi poleks me sellegipoolest seal jõudnud, kell oli juba 18 läbi.

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: