Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme

Täna sai läbitud 27,1 kilomeetrit. Meilegi üllatus.

Kitsas uks ja suur seljakott

Tänased märksõnad: tee, vihm ja saunaootus, aga ka luhvli kasutuse etikett ja romantikapeldik.

Täna aina sadas ja sadas. Ja siis sadas veel. Ja veel. Tõele au andes oli küll  hommikul (enne kella 11) päris kena ilm veidikese päikesepaiste ja hilissuvise soojaga, kuid kuna me hommikul tolgendasime peldikute ja Laiksaare matsaonni vahet (ja see vahe on ca kilomeeter) siis venis meie teeleasumine jälle sinna 11 taha ning käies tabas meid selline tüüpiline sügisvihm – korralikku padukat ei tule, aga päris seenevihm enam ka pole, igatahes leotab selline tundidepikkune tüütu tibamine üsna korralikult läbi.

Igatahes, hommikust pudrusöömist ilmestasid luhvli kasutamise etiketi põhireeglid (vt. pildilt). Kes ei tea, mis on luhvel, siis see on eestikeelne vaste ingliskeesele sõnale spork (spoon+fork) – matka söögiriist, kus üheskoos lusikas, kahvel ja noa moodi asjandus. (kuidas seda nuga ja kahvlit koos kasutada on mulle siiamaani mõistatus).  See eestindus sündis zombikate viimasel matkal – jalgrattamatkal Karulas. Mina pakkusin küll välja ka teise variandi – kusikas – aga millegipärast ei läinud see kasutusse.

Romantikapeldiku idee sündis aga hommikul kui me Anniga kõrvuti peldikutes omi asju ajasime. Nimelt oli tegemist paarispeldikuga, kus ühes ehitises on koos kaks eraldi peldikuruumi. Seal kahekesi koos ja samas nii eraldatult istudes tekkis mul mõte, et miks mitte pakkuda erilist romantikapaketti tõeliselt arumunutele. Sellisel juhul oleks paarispeldikuid teineteisest eraldavasse seina saetud nt. südamekujuline auk, et armunud saaks ühendada oma käed ise samal ajal potil istudes. Kas pole mitte romantiline?

Päevalillepõld

Tee oli täna küll kenam kui eile, asfalt  jäi seljataha ning jalge alla said kenad kruusateed. Aga kui tee on sirge, nii viis-kuus kilomeetrit jutti ja seda on terves ulatuses ettepoole näha, siis motivatsiooni see just oluliselt ei tõsta. Igatahes Rae järve ääres oli kena loodusõpperada, millele me ka keerasime ja täiel rinnal seal käimist nautisime ning ka telkimisala oli supermõnus. Irooniliseks tegi asja muidugi see, et seni kui me katusealuses lõunatasime, jäi vihm järele ning paistis paar päikesekiirtki, kuid niipea, kui me taas teele saime, avanesid taevaluugid taas ning meie teekond jätkus läbi sügisvihma.

Väitsanäitus Rae järve ääres

Prügikükitamine polnud täna enam eriti teemaks. Esiteks ei olnud prügi ja teiseks olid Kristeli kükitamislihased juba üsna läbi.

Õhtu eel tõstsime tempot ning tüdrukud said päris sõjaväelist mahvi – otse vaat, ära mõtle, ainult astu! Kiiremini! Aga ega meil suurt  muud ka teha polnudki. Motivatsiooni hoidis üleval saun, mis ootas meid Kilingi-Nõmme metsamajas… Seetõttu tõusis meie keskmine liikumiskiirus vahepeal lausa üle 6 km/h. Ja oi kui hää see saun oli, kui me sinna viimaks kohale saime…

Kilingi-Nõmmes külastasid meid Külli ja Andrei, mis oli igatepidi üks meeldivamaid üllatusi meie matkal siiamaani (OK, nad küll helistasid ette, aga tore oli see ikkagi.) Selline kiire-kiire ühissaun minileiliruumis ning meid, matkalisi tabas suur-suur uni, külalised jäid veel veidikeseks saunatama ning möödaminnes viisid ka Kristeli Tallinnasse kaasa. Tulge taas, niipea kui saate… Ja aitäh leiva eest!

Kilingi-Nõmme matkamajas väiksel saunaõhtul. 23.sept. 2012

Tuleb tunnistada, et meie sirkliga kaardilt mõõdetud distantsid ei pruugi eriti paika pidada, nagu tänane päev näitas. Tee oli mõnes osas üsna kurviline ning sirkliga sai need sirgeks tõmmatud – see tõik, et meil jäi jalggade alla 27 km 22 asemel oli meile üllatuseks ning me jalgadele samuti. Ning ega tulevikudistantsidki ei pruugi selles valguses väga tõesteks osutuda. Eks neid üllatusi tuleb veel.

Categories: Matkatee | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Navigeerimine

3 thoughts on “Kolmas päev. Laiksaare – Kilingi-Nõmme

  1. Pingback: RMK Matkatee - 370 km ja natuke rohkemgi ratastel

  2. Maire

    Romantikapeldik on kindlasti tuleviku teema. Võrdluseks pakun “sõbrannapeldik” kus on 2 potti aga ilma vaheseinata. Sobib hästi ööklubidesse, ostukeskustesse, koolidesse jm. kus sõbrannad mingil põhjusel end koos pisikesse ruumi pressivad eelistavad.
    Ja Andre, ära anna alla, proovi “kusikas” ära registreerida!

    • Andre

      Tore sinust kuulda, Maire!

      Tõele au andes võib “kusikas” mõnikord selliseid kummalisi assotsatsioone ning veidraid situatsioone luua. Kujuta ette kõnelusi lõkke ääres: “anna enda kusikas, sul on see kõvem” või “kes mu kusika jälle si****ks tegi” või hoopis “hoia mu kusikat, ma pean vahepeal peldikus käima ja ei taha seda maha panna”… Kontekstiteadmatule kõrvalseisjale v’ib küll pehmelt öeldes kummaline mulje jääda :D

      Sõbrannapeldiku konseptsioon on põnev kuid meestele on sellised asutused juba tehtud – sõbrarennid. Selliseid võib kohata suurtel festivalidel kus pakutakse ohtralt lahjasid alkohoolseid jooke (nt. Õllesummer). Mehed seisavad kõik ilusasti külg-külje kõrval rivis, tihti hoiavad ka üksteiselt ümbert kinni (head sõbrad ikkagi; tasakaal kah parem) ja toimatavad oma pakilisi asjatoimetusi :)

Kommenteeri...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.